Õigus veale

Huvitav, kuidas Kölnist pärit kõlapael tekitab ikka ja jälle sama küsimuse: kas see muster oligi algselt just niimoodi plaanis nagu see välja tuli, või on tegu hoopis juhusliku tulemusega, mille põhjustas kõlade rakendamisel tehtud viga?

Kui õige on viimane variant, siis tegemist on sisuliselt praagiga. Samas praak on väga suhteline mõiste. Oleme harjunud, et meid ümbritsevad esemed on valmistatud suurtes kogustes ning iga ese on teisega äravahetamiseni sarnane. Tundub iseenesestmõistetav, et ese, mis ei vasta kindlaks määratud normidele, ei lähe kasutusse isegi siis, kui see on täiesti funktsionaalne.

Otsus hävitada ese, mille käsitsi valmistamiseks on kulunud mitu kuud, üheainsa vea tõttu – on hoopis teise taseme küsimus. Suure kanga väärtusetuks tunnistamine vaid seetõttu, et mustrisse sattus väike ebatäpsus – keskaegsetes oludes oleks see minu hinnangul täiesti ebatavaline samm isegi pelgalt ratsionaalsest vaatenurgast. Kui aga arvestada ka religioosset tausta ja veendumust, et meister on vaid Looja käepikendus, siis pole jutt enam inimliku vea võimalikkusest, vaid pigem meistri suutlikkusest jumaliku idee teostamiseks – või isegi sellest, kas keegi julgeb jumalikku kavatsust kahtluse alla seada.

Selles valguses kaotab vea võimalikkuse küsimus oma tähenduse – sest seda küsides mõtleme me hoopis teistsuguste kategooriate järgi kui inimesed, kes seda paela kunagi kudusid või kasutasid.

P.S. „Vigade“ näiteid ajaloolistel esemetel leidub tegelikult küllaga. Näiteks Westphaliast pärit tikitud padjal ei ole ühtegi identset medaljoni, kõik on erinevad. Anna Neuper Modelbuch raamatus on mitmes mustris vahele jäänud või hoopis topelt ridu, samuti valesid sümboleid. Ja isegi kui ilmseid vigu pole, on käsitsi valmistatud asjad alati kordumatud. Ning just see teebki nad väärtuslikuks.