Käsitöö koolis

Viimane sissekanne külalisteraamatus meenutas mu enda käsitöökogemust koolist.

Siiani meenutan õudusega neid lugematuid ja mõttetuid taskunäidiseid, mida me koolis tööõpetuse tundides õmblema pidime. Ma ei mäleta, et meile oleks otseselt midagi õpetatud – anti lihtsalt ülesandeid: koo midagi, õmble midagi, tiki midagi. Mida vanemaks me saime, seda ebamäärasemaks muutusid ka ülesanded. Tulemust hinnati mitte niivõrd töö kvaliteedi järgi, vaid pigem valmis eseme suuruse põhjal (lihtne kampsun sai rohkem kiitust kui mustrilised sokid).

Iga kord, kui ma avastasin enda jaoks mõne uue käsitööliigi, mõtlesin: miks-miks-miks ei võinud me koolis sellega tegeleda?! Miks pidime aastast aastasse jääma vaid õmblemise, kudumise ja heegeldamise juurde, väike lihtne tikand sinna vahele, kui maailmas on nii palju muud põnevat?

Tahaks loota, et kui olukord pole veel muutunud, siis vähemalt tasapisi muutub. Loomulikult ei hakka kõik huvituma haruldasematest või vanematest käsitöötehnikatest, samamoodi nagu kõigile ei sobi ka see “klassikaline” tehnikate kombo. Aga kus siis veel, kui mitte koolis, võiks anda vähemalt väikese valiku baasoskusi, mis on tihti kadumise äärel? Oskusi, millest paljud pole kunagi kuulnudki ja ilmselt kunagi ei kuule? Oskusi, mida ei ole varsti võimalik ka vanaemadelt õppida? Samas just need oskused annavad piiramatuid võimalusi loominguks, eneseväljenduseks ja oma kordumatu stiili loomiseks – ja see on alles algus. Isegi kui vaid üksikud jäävad mõne konkreetse tehnika juurde pärast kooli lõppu, aitavad nad kaasa ajalooliste traditsioonide säilitamisele – ja see on juba väga suur asi.