Nostalgiast ratsionaalsuseni
Kui otsisin suure kassitikandi mustriskeemi, leidsin midagi ülimalt nostalgilist – mustriskeemi, mille järgi tikkisin oma esimese suure ristpistetöö. Tikand ise on siiani kuskil vanemate juures alles. See oli “Kirssidega vaas”, avaldatud ajakirja „Nauka i žizn’“ 1991. aasta novembri numbris. Tikand valmis mul kas samal või järgmisel aastal.
Mis mind selle mustriskeemi juures nüüd hämmastas – terve skeem (110 x 125 pistet), koos värviselgituste ja kirjeldusega, mahtus ära ühele ajakirja lehele, mis on veidi suurem kui A5. Isegi kui arvestada, et praeguseks on leheke juba omajagu kulunud ja algselt oli pilt selgem, siis praegu ei võtaks ma küll nii pisikeselt skeemilt tikkimist ette.
Tollal aga ei heidutanud mind väikesed mustriskeemid, ka üldine lähenemine tikkimisele oli hoopis teistsugune. Ma tikkisin järjest suuri pilte, ilma et oleksin kunagi eelnevalt kangast märgistanud või skeemile märkeid teinud, ja kui skeem oli jagatud lehekülgedeks, siis liimisin need lihtsalt üheks suureks leheks 😯 – nii oli lihtsam. Ka kanga servi ei viitsinud ma kunagi töödelda – see ei jõudnud selle ajaga hargnema hakata, mis kulus kogu töö tikkimiseks.
Tundub, et kassi „igavikuprojektis“ sai määravaks just see, et otsustasin teha kõike nii, nagu vanasti: mustriskeemi liimisin suureks leheks, võtsin kanga ja hakkasin tikkima ilma kangast või skeemi märgistamata. Selle tulemusel kulus pärast iga paaripäevast pausi päris palju aega, et jälle hakata paljude sümbolite ja toonilt sarnaste niitide vahel orienteeruma. Töökiirus langes pöördvõrdeliselt tikitud ala kasvule ja kangas hakkas servadest hargnema. Kuni lõpuks jäi töö täiesti seisma.
Et vältida sama stsenaariumi kordumist, olen nüüdseks teinud järgmist:
- mustriskeem on jagatud eraldi lehtedeks;
- skeemil on märgitud juba tikitud osa;
- kangale on kantud 10×10 ruudustik, mis vastab skeemi jaotusele;
- kanga servad on üle heegeldatud.
Kontuuride mustriskeemi ma küll ei leidnud, aga see mind esialgu ei morjenda. Vaatame kuidas üldse minema hakkab.