Keskaja turu järelkaja

Ma pole vähemalt seitse aastat käinud Keskaja turul käsitööd tegemas. Viimati võtsin oma teljed kaasa 2004. aastal (tol ajal oli see Oseberg), kuid tegelikult ei õnnestunud mul nende juurde istudagi – külalisi ja korralduslikke toimetusi oli lihtsalt liiga palju.

Sel aastal läksin turule ainult kudumise pärast ning isegi tantsud (tantsijaid oli päris palju) jäid tagaplaanile. See-eest sain mitu tundi pühendada ainult kõladele ja nendest rääkimisele, sekka niisama lobisemist sõprade ja tuttavatega. Nägin paljusid, keda polnud mitu aastat näinud. Aeg lendas nii kiiresti, et ma ei jõudnud õieti arugi saada, kui päev juba läbi oli.

See katse näitas ka väga selgelt, et üsna laia paelaga (34 kõla) teljed pole mitte ainult transporditavad, vaid üsna kergelt transporditavad. Kõlad olid tööpakkide kaupa kokku seotud. Lõime raskuste poolse osa kinnitasin telgede tagumise osa külge (proovin kunagi ka pilti teha, et oleks näha, kuidas see välja näeb).

Teljed võtsin pingi küljest lahti ja tõstsin autosse. Lõim vajus seejuures ainult hästi natuke alla, kuigi raskused olid vabalt istme peal telgede kõrval. Nii telgede transpordiks ettevalmistamine kui ka nende uuesti töökorda seadmine võtab üllatavalt vähe aega.

Ainus keerulisem asi on telgede liigutamine autost õigesse kohta, sest rohkem kui viis kilo raskusi muudab selle ülesande minu kehaehitusega inimese jaoks praktiliselt võimatuks. 🙂 Mõtlen praegu erinevate võimaluste peale, kuidas raskused täielikult või osaliselt maha võtta. See pikendaks muidugi märgatavalt aega, mis kulub telgede transpordiks ettevalmistamisele ja hiljem uuesti töökorda seadmisele. Pealegi tuleb needsamad raskused ikkagi kuidagi kaasa võtta, lihtsalt telgedest eraldi. Aga seda varianti võiks siiski proovida. Kui ainult tekiks sobiv võimalus. 😉

Muide, kudumisprotsess ise äratas turul üsna suurt huvi. Aeg-ajalt kogunes minu ümber nii palju inimesi, et läks lausa märgatavalt pimedamaks. Mõned inimesed seisid eri aegadel minu kõrval 20–30 minutit, jälgisid tähelepanelikult kudumist ja esitasid küsimusi.

Eriti armas oli üks saksa poiss, kellele isa selgitas põhjalikult, mida ja kuidas ma teen ning mis sellest lõpuks valmib. (Isa küll küsis mõne asja kohta minult üle, aga üllataval kombel teadis ta ka ise päris palju.) Umbes viie-kuueaastane poisike kuulas ja vaatas väga hoolega ning küsis siis: „Aga miks te seda teete?”

Seda küsimust küsiti minult ilmselt kõige rohkem, küll veidi erinevas sõnastuses. Samuti uuriti, kas ma tegelen kudumisega ka kodus. 😀 Millegipärast oli see paljudele uskumatu, et kõladega kudumine võib olla samasugune hobi nagu tikkimine või puunikerdamine.

Kokkuvõttes jäid päevast ainult väga positiivsed muljed, mida ei suutnud rikkuda isegi palavus. Mul õnnestus endale leida mõnus varjuline koht peaaegu otse raekoja all ning seal oli isegi kahe villase kleidiga täiesti mõnus olla.

Oleksin tahtnud kauemaks jääda ja mitte ainult üheks päevaks, aga kõige tähtsam on see, et esimene samm on nüüd tehtud ning edaspidi on selliseid väljasõite juba lihtsam planeerida.