Kõladega kudumise kirg
Neli ja pool tundi tööd, küll mitte järjest, vaid juppidena terve päeva jooksul. 160 kahekordset lõimelõnga 40 kõlas, lisaks 15 meetrit koelõnga poolil. Peas kummitamas mõte: „Miks küll ma jälle midagi sellist ette võtan!?!“ 😀 Tänu telgedele on ettevalmistusprotsess oluliselt rahulikum, aga aega kulub sellegipoolest …
Natuke kummaline on niimoodi pisteid lugeda, kuid siiski… 😀 Tegelikult on uskumatu, et üle poole on lõpuks tikitud.
Vanem preilna keksib minu ümber ja hõikab: “Nina! Emme, nina!” Hakkan harjumuspäraselt taskurätikut otsima, kui preili solvunud näe teeb ja näitab näpuga minu põlvedele: “Ei ole minu nina, emme! Seal!” “Seal” on tegelikult siin: Suve jooksul ei ole kassipoega isegi puudutanud mitte, aga nüüd tuli …
Veel septembris sain sünnipäevaks Brother’i õmblusmasina. Kui ma sellega raskuste jaoks kotikesi õmblesin, suutsin nii palju inspireeruda, et läksin poodi ja ostsin erinevaid kangaid. Täna õmblesin ühest neist uskumatult lühikese ajaga endale hõlmikseeliku: Kunagi oli mul sarnane seelik, aga see kulus läbi ja ma olin …
Kaks viiendikku valmis. Istun ja vaatan puhast, märgistamata mustriskeeme lehte ja tunne on selline, nagu alustaks täiesti uut tikandit. Kui jätkata samas tempos, jagub mul sellest tööst vähemalt novembrini. Justkui relatiivsusteooria praktikas: kui alustad tööd peale pausi, tunduvad ka 10 pistet päevas suurepärase tulemusena. Mida …
… ja 6. lehekülg on tehtud! Tundub, et selle kuu lõpuks on mul 2/5 tikandit valmis.
Ehk tikand edeneb vaikselt. Hästi vaikselt… Lähen just järgmist pikslite portsu looma. 🙂
Korras. Kaks kuud – ja enam ei suuda tikkida. Võtan tikandi kätte, vaatan seda, valin värvi – ja panen tikandi kõrvale, isegi niiti nõela ei pane. Ja nii üle päeva. Viies lehekülg sai kuidagi lõpetatud, kümme on veel ees – ehk siis kaks kolmandikku. Need …
Kassipoeg, hetkeseis. Silmaümbruse tikkimine meenutab mulle vana anekdooti: tegi kilekoti lahti, võttis käekoti välja, pani kilekoti kinni, tegi käekoti lahti, võttis rahakoti välja, pani käekoti kinni. Vaatasin välja sümboli, leidsin vastava lõngakoodi, leidsin mapist lõnga, lõikasin jupi, panin nõela sisse, tikkisin ühe risti, lõikasin lõnga …
Ikka ei suuda sama kiiresti enam tikkida. 🙁 Preilnad magavad nüüd vaheldumisi, nii et mõnel päeval ei jõua üldse nõela kätte võtta. Soov on aga endine, ja see rõõmustab. Traditsiooniliselt pilt nädala edusammudest: Mõnikord tekib tunne, et ma hea meelega hakkaks tulema vastasnurgast vastu. 🙂
