Tammume paigal?

Huvitav tähelepanek: tundub, et paljude käsitöövõtete ja -tehnikate „kanoniseerimine“ algas 19. sajandil, mil paljudes riikides toimus rahvuslik ärkamine. „Kanoniseerimise“ all pean silmas selgete reeglite kehtestamist selle kohta, kuidas teatud käsitööd tuleb õigesti teha, ning nende reeglite kinnistamist õpikutesse.

Loomulikult eksisteerisid reeglid ka enne seda perioodi. Kuid pigem ei olnud „õige-vale“ vastandamist, oli hoopis õpetus: sellise töö tegemiseks kasutatakse sellist võtet. Punkt. Võib-olla on asi ka selles, et enne rahvusliku ärkamise aega anti oskusi edasi meistrilt meistrile praktilise töö käigus, samas kui rahvarõivaste populaarsuse kasvuga hakkasid käsitööga tegelema ka need, kellele see maailm varem täiesti tundmatu oli. Vajadus range ja ühtse juhendamise järele tulenes soovist säilitada oskused ja tehnikad just sellisel kujul, nagu need tol hetkel eksisteerisid, ning kaitsta neid liiga vaba tõlgendamise eest.

Kuid see on kahe otsaga asi. Kui loodi range reeglistik, kadus loovus ja improvisatsioon, pidurdus kostüümi ja käsitööoskuste loomulik areng tervikuna. Tulemuseks on sageli see, et küll väga kvaliteetselt kopeeritakse sajanditaguseid tehnikaid ja esemeid, kuid isegi parima teostuse juures puudub neis algne sõnum.

Lisaks kõlab sageli, et „nii on alati tehtud“ (olgu see siis õmblemine, kudumine, tikkimine või mis tahes muu käsitöö), kuigi tegelikult on paljud tänapäevased võtted ja tehnikad sellisel kujul kestnud väga lühikest aega ning nende algse või lihtsalt varasema kuju kohta võib olla väga vähe teada.

Sellised mõtted tekkisid mul töö käigus, kui ma jälle mõtlesin, miks peetakse tänapäeval õigeks, et ristpistes tikkimisel peaks kõik pisted tagumisel küljel omavahel paralleelsed olema. 😀