Heegeldamise ajaloo saladused

Käsitöötehnikate algupära otsimine on tänamatu töö. Vähemalt seetõttu, et tugineda saab vaid säilinud esemetele ja allikatele, mis ei ole valitud spetsialistide poolt eesmärgiga teadmisi järeltulevatele põlvedele edasi anda, vaid on säilinud pigem “teadusliku juhuslikkuse” tulemusena – sõltudes mitmetest teguritest, mis mõjutavad esemete säilimist ajas.

Lisaks on isegi suure hulga säilinud esemete olemasolul täiesti võimatu täpselt määrata, kes, kus ja millal tegi esimesena mõne liigutuse, mida võiks pidada konkreetse tehnika sünniks.

Hiljuti sattusin mitmele erinevale artiklile, kus arutatakse erinevas kontekstis heegeldamise ajalugu ja selle tehnika võimalikku päritolu. Üldlevinud arusaama järgi tekkis heegeldamine Euroopas 19. sajandil. Just sellest sajandist pärinevad esimesed viited tehnikale tekstides, esimesed juhendid ja mustrikogumikud. Kuid mõne teooria järgi on see tehnika tegelikult sajandeid vanem.

Üheks argumendiks nende teooria poolt on heegeldamise tulemuse sarnasus ahelpistega. Kui “eemaldada” ahelpiste vahelt kangas, siis polegi tulemusel suurt erinevust. Tõsi, ahelpiste dateerimisega – üllatus-üllatus! – on samuti probleeme. Erinevate allikate järgi oli sellise tikandiga kaunistatud kuninganna Elizabethi riided või pärinevad esimesed näited sellisest pistest hoopis 18. sajandist…

Lisaks sellele on heegeldamise kontekstis – nimelt heegelnõelte endi puhul – palju keerulisem rakendada põhimõtet „pole leitud – järelikult ei olnud olemas“. Seda lihtsalt seetõttu, et sarnase struktuuri saab luua ka lihtsalt sõrmedega, ilma lisatööriistadeta.

Ja lõpetuseks üks emotsionaalne argument: „See on ju nii lihtne ja loogiline tehnika! Kuidas saab olla, et see tekkis nii hilja, samal ajal kui palju keerulisemaid tehnikaid kasutati juba ammu?“