Kõladega kudumise kirg
Huvitav tähelepanek: tundub, et paljude käsitöövõtete ja -tehnikate „kanoniseerimine“ algas 19. sajandil, mil paljudes riikides toimus rahvuslik ärkamine. „Kanoniseerimise“ all pean silmas selgete reeglite kehtestamist selle kohta, kuidas teatud käsitööd tuleb õigesti teha, ning nende reeglite kinnistamist õpikutesse. Loomulikult eksisteerisid reeglid ka enne seda perioodi. …
Kaks viiendikku valmis. Istun ja vaatan puhast, märgistamata mustriskeeme lehte ja tunne on selline, nagu alustaks täiesti uut tikandit. Kui jätkata samas tempos, jagub mul sellest tööst vähemalt novembrini. Justkui relatiivsusteooria praktikas: kui alustad tööd peale pausi, tunduvad ka 10 pistet päevas suurepärase tulemusena. Mida …
Viimane sissekanne külalisteraamatus meenutas mu enda käsitöökogemust koolist. Siiani meenutan õudusega neid lugematuid ja mõttetuid taskunäidiseid, mida me koolis tööõpetuse tundides õmblema pidime. Ma ei mäleta, et meile oleks otseselt midagi õpetatud – anti lihtsalt ülesandeid: koo midagi, õmble midagi, tiki midagi. Mida vanemaks me …
… ja 6. lehekülg on tehtud! Tundub, et selle kuu lõpuks on mul 2/5 tikandit valmis.
Väga elujõuline on teooria, mille kohaselt on kõige varasemad kõladega kudumisega seotud leiud pärit Vana-Egiptusest. Hoolimata sellest, et selle teooria toetavad hüpoteesid on juba ammu ümber lükatud, väidavad paljud allikad endiselt, et kõige vanem kõladega kudumise näide on Ramessese III vöö. “Egiptuse diagonaalide” nimetus jääb …
Ehk tikand edeneb vaikselt. Hästi vaikselt… Lähen just järgmist pikslite portsu looma. 🙂
Huvitav, kui paljud inimesed üldse pööravad tähelepanu autoriõiguste jutule, kui nad loevad käsitööalast kirjandust. Pigem arvan, et mitte eriti paljud – seda enam, et enamasti kohtab raamatutes standardset sõnastust „kõik õigused kaitstud / all rights reserved“. Samas leidub aeg-ajalt väga detailseid ja isegi ebatavalisi piiranguid. …
Korras. Kaks kuud – ja enam ei suuda tikkida. Võtan tikandi kätte, vaatan seda, valin värvi – ja panen tikandi kõrvale, isegi niiti nõela ei pane. Ja nii üle päeva. Viies lehekülg sai kuidagi lõpetatud, kümme on veel ees – ehk siis kaks kolmandikku. Need …
Kassipoeg, hetkeseis. Silmaümbruse tikkimine meenutab mulle vana anekdooti: tegi kilekoti lahti, võttis käekoti välja, pani kilekoti kinni, tegi käekoti lahti, võttis rahakoti välja, pani käekoti kinni. Vaatasin välja sümboli, leidsin vastava lõngakoodi, leidsin mapist lõnga, lõikasin jupi, panin nõela sisse, tikkisin ühe risti, lõikasin lõnga …
Ikka ei suuda sama kiiresti enam tikkida. 🙁 Preilnad magavad nüüd vaheldumisi, nii et mõnel päeval ei jõua üldse nõela kätte võtta. Soov on aga endine, ja see rõõmustab. Traditsiooniliselt pilt nädala edusammudest: Mõnikord tekib tunne, et ma hea meelega hakkaks tulema vastasnurgast vastu. 🙂
Eelmise lastega käsitöö tegemise teemadel postituse jätkuks tekkis veel üks mõte. Mulle absoluutselt ei meeldi, kui käsitööd (näiteks tikkimist, punumist, heegeldamist) peetakse vaid naiste tegevuseks ning selle tõttu justkui sobiks nende oskuste õpetamine ainult tüdrukutele. On päris naljakas kuulda argumenti, et „ajalooliselt on alati naised …
Vurrud! Vurrud on näha! 🙂 Tempo läks aga maha kahjuks. Kõige kasutatavamad värvid hakkavad ka otsa saama. Esialgu jätan augud vahele. Poodi lähen siis, kui on rohkem värve vaja. Läksin tikkima.