Eestikeelne arhiiv alles kolib
Yrmegardi töötoa blogi kolib uuele aadressile aegamööda. Kui vanad postitused on kõik ümber tõstetud, on oodata ka uusi. Tulge uuesti piiluma mõne aja pärast! Kohtumiseni!
Yrmegardi töötoa blogi kolib uuele aadressile aegamööda. Kui vanad postitused on kõik ümber tõstetud, on oodata ka uusi. Tulge uuesti piiluma mõne aja pärast! Kohtumiseni!
Kassipoeg, hetkeseis. Silmaümbruse tikkimine meenutab mulle vana anekdooti: tegi kilekoti lahti, võttis käekoti välja, pani kilekoti kinni, tegi käekoti lahti, võttis rahakoti välja, pani käekoti kinni. Vaatasin välja sümboli, leidsin vastava lõngakoodi, leidsin mapist lõnga, lõikasin jupi, panin nõela sisse, tikkisin ühe risti, lõikasin lõnga …
Ikka ei suuda sama kiiresti enam tikkida. 🙁 Preilnad magavad nüüd vaheldumisi, nii et mõnel päeval ei jõua üldse nõela kätte võtta. Soov on aga endine, ja see rõõmustab. Traditsiooniliselt pilt nädala edusammudest: Mõnikord tekib tunne, et ma hea meelega hakkaks tulema vastasnurgast vastu. 🙂
Eelmise lastega käsitöö tegemise teemadel postituse jätkuks tekkis veel üks mõte. Mulle absoluutselt ei meeldi, kui käsitööd (näiteks tikkimist, punumist, heegeldamist) peetakse vaid naiste tegevuseks ning selle tõttu justkui sobiks nende oskuste õpetamine ainult tüdrukutele. On päris naljakas kuulda argumenti, et „ajalooliselt on alati naised …
Vurrud! Vurrud on näha! 🙂 Tempo läks aga maha kahjuks. Kõige kasutatavamad värvid hakkavad ka otsa saama. Esialgu jätan augud vahele. Poodi lähen siis, kui on rohkem värve vaja. Läksin tikkima.
Märkasin sahtlis vana ja väga jämedat heegelnõela ning mulle meenus, millise vaimustusega ma just selle ilusa helerohelise heegelnõelaga tohutult pikki kette heegeldasin. Ma ei mäleta, kui vana ma võisin olla, aga mäletan selgelt oma rõõmu selle üle, kui hästi see mul välja tuli. Ketid läksid …
Abikaasa, vaadates tikandit, ütles, et see meenutab talle väga pixel art’i. 😀 See omakorda tuletas mulle meelde, kuidas me 2005. aasta suvel fotolaagris käisime – kui mees mööda kauneid looduskohti fotovarustusega ringi rändas, istusin mina varjus ja tikkisin just seda sama kassi. Aeg-ajalt tuli keegi …
Hiljuti tõstatati ühes kõlatajate grupis üsna huvitav teema: kuidas ja milliste abivahenditega kooti Keskajal kõladega laia paela? Säilinud ajalooliste kõlapaelte seas leidub nii laiu kui ka võrdlemisi kitsaid, kuid paljude kõladega kootud näiteid (100 või rohkem). Arvestades sellega, millistest materjalidest ajalooliselt kõlasid valmistati, ei saanud …
Nädal oli väga tihe, nii et pole kuigi palju jõudnud, kuid siiski: Meelega jätsin kõrvale ka selle etapi algseisu. 3 lehekülge valmis, neljas alustatud. kaugelt vaadates on juba aimatav sarnasu pildiga. 🙂
Ei ole kindel, mis tegelikult aitas, kas mustriskeemi jagamine lehtedeks või ruudustik või miskit muud, aga tikkimine edeneb päris kenasti. Ilmselt suutsin ennast ka vastavalt häälestada: ei oota enam, millal kass äratuntavaks muutub ja ei loe tehtud pisted. 😀 Pildil võrdluseks töö seis nädal aega …
Huvitav, kuidas Kölnist pärit kõlapael tekitab ikka ja jälle sama küsimuse: kas see muster oligi algselt just niimoodi plaanis nagu see välja tuli, või on tegu hoopis juhusliku tulemusega, mille põhjustas kõlade rakendamisel tehtud viga? Kui õige on viimane variant, siis tegemist on sisuliselt praagiga. …
Kui otsisin suure kassitikandi mustriskeemi, leidsin midagi ülimalt nostalgilist – mustriskeemi, mille järgi tikkisin oma esimese suure ristpistetöö. Tikand ise on siiani kuskil vanemate juures alles. See oli “Kirssidega vaas”, avaldatud ajakirja „Nauka i žizn’“ 1991. aasta novembri numbris. Tikand valmis mul kas samal või …