Käsitöö ja lapsed: ei stereotüüpidele!

Eelmise lastega käsitöö tegemise teemadel postituse jätkuks tekkis veel üks mõte.

Mulle absoluutselt ei meeldi, kui käsitööd (näiteks tikkimist, punumist, heegeldamist) peetakse vaid naiste tegevuseks ning selle tõttu justkui sobiks nende oskuste õpetamine ainult tüdrukutele. On päris naljakas kuulda argumenti, et „ajalooliselt on alati naised käsitööd teinud“, sest see väide ei pea üldse paika. Tundub, et käsitöö (just käsitsi tehtav tekstiilitöö) muutus rohkem naiste alaks alles siis, kui käsitöö muutus automatiseerimise tõttu tootmisest (= töö) hobiks (= ajaviiteks). Väga erinevad allikad kinnitavad, et keskajal tegelesid tekstiilitööga nii mehed kui ka naised. Tänapäeval valitseb aga sageli arvamus, et meestel peaks justkui piinlik olema, kui nad oskavad tikkimisnõela või heegelnõela käes hoida.

Keskaja laatade laste töötubades olid punumistundides kõige aktiivsemad õppijad just poisid. Päris mitmed kõladega kudumise eksperdid on mehed. Ühed kaunimad omaloomingulised tikitud pildid, mida ma näinud olen, on välja mõelnud ja valmis tikkunud mees.

Kokkuvõtteks – toetan igati selle stereotüübi murdmist, et poistele ei tohi õpetada punumist, õmblemist, kudumist.