Käsitöö ja lapsed

Märkasin sahtlis vana ja väga jämedat heegelnõela ning mulle meenus, millise vaimustusega ma just selle ilusa helerohelise heegelnõelaga tohutult pikki kette heegeldasin. Ma ei mäleta, kui vana ma võisin olla, aga mäletan selgelt oma rõõmu selle üle, kui hästi see mul välja tuli. Ketid läksid hiljem nukkudele patsidesse ja mängukoertele jalutusrihmadeks. Varrastel kudumine läks aga raskelt – pidin tohutult vaeva nägema ning emotsioonid sain tihti minust võidu.

Minu arvates on kõige lihtsam käsitööliik väikese lapse jaoks igasugused punumised, mis ei nõua ühtegi lisatarvikut. Sõlmed, patsid, nöörid – neist saab hiljem edasi liikuda näiteks fingerloop’i või makramee suunas. Punumine vajab kõige vähem täpsust, kuid samas arendab suurepäraselt koordinatsiooni ja ruumilist mõtlemist. Kiire, lihtne ja annab edu elamuse.

Kui aga vaadata lisavahendeid, siis kõige lihtsam on minu meelest… tikkimine. Nõel liigub enamasti sirgjooneliselt, käte asend ei pea olema väga täpne – oluline on hoopis see, et oleks mugav. Lisaks saab üsna vähese vaevaga ja kiiresti väga ilusa tulemuse, mis on lastega töötamisel väga oluline motivatsiooniallikas. Ainus miinus: nõel, isegi jäme ja tömp, pole siiski täiesti ohutu. Mõtlen juba mõnda aga, kas paluda mehel teha tüdrukutele puidust nõelad, mis natuke peenemad kui nõelkudumise nõelad.

Jämedad heegelnõelad ja vardad on küll ohutumad kui nõelad, aga nõuavad minu arvates palju rohkem osavust. Siin on vaja väga head koordinatsiooni, õiget asendit, samuti peab kontrollima lõnga pingutamist. Keerulisemate tehnikate omandamiseks läheb vaja olliselt rohkem kannatust ka.

Huvitav, millist käsitöö liiki eelistavad tulevikus minu preilnad?