Justkui poolik töö, kuid tunne on uhke. 😀 Raske uskuda, et üle poole on tehtud.

Liigume vaikselt, kuid kindlalt.

Jälle üksikud pisted, terve lehekülg on neid täis, ja järgmine ka…👿

Kaks viiendikku on nüüd tikitud. Istun ja vaatan uut, sodimata mustriskeemi lehte ja tekib tunne, et alustan täisti uue tööga. Kui tikkida ka edasi samad tempos, siis tööd jagub siis vähemalt novembrini. Relatiivsusteooria praktikas: kui tuled pooliku töö juurde tagasi, tundub alguses, et ka 10 …

… ja 6. lehekülg on tehtud! Enne selle kuu lõppu saab 2/5 tikandist valmis. Edaspidi ei hakka enam kahte pilti võrdluseks kokku panema.

Või tegelikult – kassipoja pilt siiski vaikselt edeneb. Lähen panen mõned pikslid veel ritta. 🙂

No nüüd on käes. Kaks kuud sai tikitud – ja enam ei suuda. Võtan kätte, vaatan mustriskeemi ja tikandit, valin värvi ja panen asjad jälle kõrvale. Ja nii üle päeva. Sain suure vaevaga 5. lehekülje tehtud, kokku on neid 15. Kaks kolmandikku veel teha! Need …

Kahe viimase nädala töö tulemus: Silma tikkmine meenutab mulle vana anekdooti “tegi kilekoti lahti, võttis käekoti välja, pani kilekoti kinni, tegi käekoti lahti…” Vaatasin värvi järgi, leidsin õige toki, niit nõelasilmast sisse, üks ristpiste, niit välja ja toki juurde tagasi… 😯 Üksikud pisted on puhas …

Ei saa enam sama kiiresti tikkida. 🙁 Preilnad magavad nüüd kordamööda, ning mõnel päeval ei jõua ühte pistetki teha. Samas on ind endiselt suur. Traditsiooniliselt nädala töö tulemus: Mõnikord tekib soov lugeda pistete järgi, kus asub teine alumine nurk, ja tikkida veidi sealt. 🙂

Vurrud! Lõpuks on näha kassi vurrusid! 🙂 Küll aga ei õnnestunud eelmisel nädalal kahjuks tempot hoida. Mõned värvid on ka otsa lõppemas, kuid ei ole mõistlik sõita poodi vaid paari toki järgi. Jätan esialgud tikkimata alad vahele. Läksin tikkima.