Eesti Rahva Muuseum, 1931
“Kõlavöö Eestis” on unikaalne ning ainus avaldatud põhjalik ülevaade Eesti kõlavöödest ja kõigest nendega seonduvast. 1931. aastal ilmunud trükisest on säilinud vaid vähesed eksemplarid, kusjuures osa neist on väga halvas korras, sh lugejate käe läbi kannatada saanud (näiteks on pildid välja lõigatud). Samas liigub ringi päris palju nii paber- kui ka elektroonilisi koopiad, sealhulgas ka Eestist väljaspool.
Etnograaf Helmi Kurrik (1883–1960) on mitme eesti rahvariiete teemalise raamatu ja artikli autoriks, kus on juttu lisaks riietele endile ka aksessuaaridest ja nende valmistamiseks kasutatud käsitööliikidest. Vaatamata nende materjalide vanusele peetakse neid siiani heaks aluseks teema sügavaks uurimiseks. Kurriku stiil on kirjeldav – ta annab palju detaile ja praktiliselt ei tee üldistusi. Tehnilise protsessi kirjeldused on väga põhjalikud, lisatud on ka tsitaate unikaalsetest, sh kõnekeelsetest, allikatest.
Kõladega kudumise artikkel pole selles suhtes erand. See algab kõlade definitsiooniga, järgnevad erinevates murretes terminite tutvutus ning kudumise protsessi järkjärguline kirjeldus, mis on illustreeritud paljude piltidega. Koheselt autori kirjeldusele järgneb entograafililne kirjeldus Muhu saarelt. Tehnilised märkused, näiteks kuidas keeru lõngade tagumisest otsast välja saadakse, põhinevad samuti käsikirjalistel entograafilistel materjalidel.
Artikli kõige pikem osa on pühendatud olemasolevatele vöödele ja paeltele alates kõige vanematest näidetest (mis olid artikli kirjutamise ajaks teada). Autor teeb vaid väga üldisi järeldusi erinevate mustrite ja tehnikate jagunemisest kolme gruppi, kuid pöörab rohkelt tähelepanu sellele, kes, kus ja kuidas vöid ja paelu kandis või kasutas – kuni riidetükkide kirjeldusteni, millega koos paela või vööd kanti. Teadaolevad varajased vööd, paelad ja nende fragmendid on kõik üles loetud ning iga eseme kohta antakse põhjalikku infot leiukohast, kudumise tehnikast, võimalikust kasutusviisist ning tihti ka leiu edasisest saatusest, mis mõne eseme puhul on kurb (näiteks on uurimiseks lahti lõigatud ning osad tükid kadunud). Pildid leidudest on enamasti unikaalsed.
Eraldi toob autor välja hilisemate mustrite kirjeldusi, jagades neid geograafiliste piirkondade järgi. Vaid kirjelduste põhjal on sellist infomahtu raske haarata, samas just see artikliosa on kahjuks väga vähe illustreeritud. Üksikutel piltidel näeb hoopis mustreid, mida tekstis mainitakse vaid korraks, ning väljatoodud mustriskeemid on ebatäpsed.
Artikli viimane osa räägib vöö või paela otste viimistlemisest, enamasti punumisest. Illustratsioone on jällegi vähe, kuid kirjeldused on väga põhjalikud.
Artikli põhiliseks ja väga tõsiseks miinuseks on suhteliselt väike hulk alginfot, millele autor põhineb – võttes kõladega kudumist üldiselt. Mõned artiklis sisalduvad väited on õiged vaid Eesti traditsioonilisi vöid silmas pidades, mõned faktid on aga hiljem valeks tunnistatud. Kuid kui üldised kohad kõrvale jätta, on Kurriku artikkel asendamatu infoallikas ning oluline alus kõladega kudumise uurimiseks Eesti piires.