Nostalgiast ratsionalismini

Kassipoja mustriskeemi otsides tuli kapist välja nostalgilise väärtusega asi – muster, mille järgi tikkisin oma esimese suure töö. Tikand ise on samuti kuskil alles. Pildi nimeks oli “Kirssidega vaas”, muster avaldati ajakirjas “Наука и жизнь” 1991. aasta novembris ning tikkisin ma ilmselt järgmise aasta alguses.

Mis pani mind imestama on mustriskeemi suurus – 110 korda 125 ruutu koos värvikoodi ja kirjeldusega mahuvad ühele ajakirjalehele, mis on A5 formaadist veidi suurem. Nüüd ma ei julgeks vist sellise skeemi järgi üldse tööd teha, tundub kohe väga kribu.

Samas oli mul tol ajal hoopis teine lähenemine asjale. Tikkisin järjest suuri pilte, mitte kunagi ei värvinud skeemi ega tõmmanud kangale jooni, lehekülgedeks jaotatud skeeme liimisin kokku üheks suureks leheks – nii oli lihtsam orienteeruda. Kanga ääred ei jõudnud kunagi narmasteks muutuda enne, kui tikand valmis sai.

Tundub, et suurele kassipildile sai aga saatuslikuks just see, et püüdsin teha asju nii nagu kunagi varem: liimisin skeemi üheks leheks, võtsin kangatüki ja hakkasin lihtsalt tikkima. Kuna skeemile ega kangale ma midagi ei märkinud, siis peale iga pausi läks tükk aega sellele, et aru saada, kus ma omadega olen ja mida peaks edasi tikkima. 72 värvi olukorda ei lihtsustanud. Töö tulemuslikkus langes koos tikitud osa suurenemisega ja kangaääred hakkasid narmendama, kuni lõpuks töö seiskus.

Võtsin ette ja tegin nüüd mõned asjad ära, et sama asi ei korduks:

  • mustriskeem on lehekülgedeks lahti võetud;
  • skeemil on värvitud ära tikitud osa;
  • kangale tõmbasin jooned, mis kanga 10×10 ruutudeks jagab – täpselt nii nagu skeemil;
  • kanga ääred said heegelnõela abil kinnitatud.

Ainus tagagsilöök on see, et ole leidnud eraldi skeemi kontuuride jaoks. hetkel see mind küll ei hirmuta (veel?), kas leian veel või teen silma järgi. Või siis jätan pooleli. 😀

Fotod töö valmimisest ja valmis tööst koos projekti põhiinfoga leiad galeriist: Pärsia kassipoeg.