Kas tammume paigal?

Huvitav tähelepanek: näib, et paljude käsitöövõtete ja -tehnoloogiate “kanoniseerimine” algas 19. sajandil, mis oli paljudes maades rahvuslik ärkamisaeg. “Kanoniseerimise” all pean silmas selgete reeglite kehtestamist selle kohta, millised on õiged või valed käsitöövõtted, samuti nende reeglite kinnistamist õppevahendite vormis.

Loomulikult olid reeglid olemas ka varem. Kuid pigem mitte “õige-vale” vastandamise kujul, vaid juhendina: konkreetse töö tegemiseks kasutatakse konkreetset võtet, ja nii ongi. Üheks põhjuseks kindlasti see, et enne rahvusliku ärkamisaega anti oskused meistrilt meistrile tööprotsessi käigus, kuid rahvariiete populaarsuse kasvades hakkasid laiemalt kästitööd tegema ka need, kellele see teema algselt võõras oli. Vajadus rangete ja ühtsete juhendite järele tulenes seega soovist hoida oskusi ja tehnoloogiaid sellisel kujul, nagu need tolleks hetkeks säilinud olid, ning kaitsta neid liig-vabast interpreteerimisest.

Kuid see on kahe otsaga asi. Loodud reeglistik piiras kujutlusvõimet ja improvisatsiooni, pidurdades sellega käsitööoskuste loomulikku arengut. Tulemuseks sajandi(te)vanuste tehnikate ja esemete kohusetundlik kopeerimine, mis kaotab esemetelt nende algse, sügavama tähenduse.

Lisaks kupitakse vahest ütlema, et “just nii ongi kogu aeg tehtud (õmmeldud, tikitud, kootud vms)”, kuigi meile harjumuspärased võtted ja tehnikad on dokumenteeritud kujul eksiteerinud pigem väga lühikest aega, ning ning nende varasem ajalugu ei pruugi olla hästi teada.

Lihtsalt mõned mõtted, mis tekkisid, kui jäin tikkimisel mõtlema, miks peetakse õigeks ristpistes tikkides teha tagumisel poolel kõik pisted ühes suunas… 😀