Ajalooline tikand: kolm keskaegset tehnikat

Assisi

Teine nimetus voided work (ingl.), sõnasõnalt tõlgituna “lünkadega töö”.

Stiili eripäraks mustri kujutamine negatiivis, ehk pistetega täidetakse mitte kujund ise, vaid hoopis taust, ning muster jääb tikkimata (sealt ka “lüngad”).

Stiil pärineb sama nimega Itaalia linnast. Vanimad näited on dateeritud erinevate allikate järgi kas 13. või 14. sajandi algusesse. Algselt tikiti selles stiilis vaid sakraalesemetele, kuid umbes 15. sajandi keskpaigast lisandub tasapisi ka ilmalikke esemeid.

Assisi stiil jäi kasutusse väga pikaks ajaks, kuid ei olnud eriti populaarne. Stiil oli kasutusel 18. sajandi alguseni, peale mida ta veidiks ajaks kadus, et 19. sajandi lõpus oma sünnilinnas, Assisis, taas esile kerkida.

Varaseimatel antud stiili näidetel on taust tikitud kaldristpistes või tavaristpistes, hiljem lisanduvad nimekirja ka itaalia rist ning erinevad madalpistete ja gobeläänipistete variatsioonid. Veelgi hilisematel, oletatavasti peale stiili taassündi valmistatud, esemetel hakatakse mustrikontuure tikkima Holbeini pistes.

Assisi klassikalised värvid on punane, sinine ja roheline. Reeglina tikitakse siidniitidega linasele või siidist kangale.

Blackwork

Angolo Bronzino “Naise portree” fragment (1530.-1532. a). Maali tervikuna näeb galeriis Web Gallery of Art.

Teine nimetus must tikand.

Stiilile on iseloomulikud varasel perioodil Holbeini pistes tikitud õhulised geomeetrilised kujundid ja hiljem ka vabakäe-taimornamendid.

Blackwork tehnikat seostatakse eelkõige Inglismaaga, ning selle kõrgajaks peetakse 16. sajandi algust. Pea iga raamat selle tehnika ajaloost algab Aragoni Katariina elulooga, kellest sai Henry VIII esimene naine peale seda, kui suri tema esimene abikaasa ja Henry vend. Peale mitut abieluaastat, kui Katarinal ei õnnestunud poega sünnitada, saadab Henry naise pagendusse. Sinna jääb ta ka elu lõpuni, kuid ei nõustu abielu lahutamisega. Just Katariinale omistatakse oluline osa tundmatu Euroopa tikkimistehnika esitlemises Inglismaa õukonnas, kus see saavutas kiire populaarsuse ning veidi hiljem, juba Elizabethi ajal, sai sellest moeasi.

Holbeini pistes loetud koelõngadega kontuurtikand võis algselt tulla araabiamaadest. Just selles kultuuris leiab kontrastsete joontega kujutatud geomeetrilisi mustreid peaaegu kõkides kunstiliikides arhitektuurist tekstiilini. Suur tähelepanu abstraktse lineaarse ornamendi vastu võis olla põhjustatud sellest, et kiiresti leviv islam keelas elusolendite kujutamist (hiljem jäi keeld püsima vaid inimese kujutamisele), ning kunstnikud said ennast teostada vaid ornamentikas ja kirjades.

Ka peale araablaste pagendamist Hispaaniast 15. sajandi keskel jäid nendest maha nii mõnedki traditsioonid ja käsitööliigid, sealhulgas kontrasttikand.

Mõned aastakümned hiljem Inglismaal läbib blackwork teekonna väikestelt kostüümidetailidelt väga suurte esemeteni. Stiili levikule aitas kaasa ka selle aktsepteerimine kiriku poolt. Tõenäoliselt tehnika erilisus ning dekoratiivsus kaalusid üles protesti võõra (araabia) kultuurielemendi vastu. Suurte sakraalesemete järel tehti uhkeid riideid kuningaperekonnale ja aadlikele. Stiil muutus veidi, kaotas nurki ja abstraksust, juurde tuli taimornamentikat.

Klassikaline blackwork tikand on tehtud musta siidniidiga valgele linasele. Leidub ka üksikuid näiteid punase niidiga tikandist. Hilisemal perioodil tikiti ka siidile ning siidiniidi kõrval tuli kasutusele (kuldne) metallniit.

Counted thread

Teised nimed loendatud madalpistetikand, Opus Teutonicum. Stiili inglisekeelne nimetus – counted thread – ja selle täpne tõlge “loendatud koelõngadega tikand” pole täpsed, kuna loendatud koelõngadega tehnikateks nimetatakse tervet rühma tehnikaid alates ristpiste variatsioonidest kuni varajase musta tikandini Holbeini pistes.

Stiili omapäraks on geomeetrilised ornamendid, mis on tikitud paralleelsete pistetega loendatud koelõngade järgi (ingliskeesed nimetused satin stitch ja brick stitch käivad vastavalt ühese või kahese piste kohta). Tikand võib kas kanga täelikult katta või moodustada eraldiseisvaid elemente.

Suurem osa selles stiilis tikitud esemeid pärineb saksa aladelt, tavaliselt Westphaliast või Alam-Saksa aladelt. Vanim näide pärineb 13. sajandi viimasest aastakümnest, stiili populaarsuse tipp langeb 14. sajandi lõppu. Üksikuid esemeid on dateeritud ka 15. sajandisse, kuid mitte hilisemaks kui selle keskpaik.

Tehnika läbib teekonna, mis on paljudele tehnikatele omane – see ilmub kõigepealt sakraalesemetele ning tasapisi liigub sealt ilmalike esemete peale.

Väikseimad esemed, kus antud tehnika esineb, on almusekotid, kus geomeetriline muster on reeglina iseseisev ja tikand katab kanga täielikult. Kõige klassikalisem on tehnika variant, kus enamus pistetest on sama pikad (tavaliselt üle 4 koelõnga) ja üksteise suhtes ühe koelõnga võrra nihkes. Lühemaid (üle 2 lõnga) ja pikemaid (üle 6 ja harva üle 8 lõnga) pisteid kasutatakse harva konkreetsete elementide loomiseks.

Palju keerulisem ja töömahukam tehnika tüüp on mosaiik, kus muster kujuneb diagonaalselt asetsevatest ruutudest, milledest igaüks koosneb 5 pistest – ühest pikast (üle 6 koelõnga) keskel ja kahest pistest (üle 4 ja üle 2 lõnga) sellest mõlemal pool. Selline tikanditüüp meenutab esmapilgul ristpistetikandit.

Suurtel esemetel nagu seinapaneelid ja riided täidetakse figuurid (inimesed ja loomad) loendatud ja värvilise ornamendiga, mille kontuur on tihti käsitsi joonistatud ja tikitud varspistega. Klassikalise tehnikatüübi kõrval kohtab seal ka nn maletüüpi – ühepikkused pisted (reeglina üle 4 koelõnga) on üksteise suhtes poolevõrra nihkes. Tavaliselt täidetakse nii ühevärvilisi figuure või tausta, viimane võib jääda ka katmata.

Loendatud koelõngadega saksa tehnikas tikitakse tavaliselt linasele kangale värvilise siidi ja valge linase niidiga. Värvivalik pole piiratud.