Õigus veale

Päris huvitav, kuidas Kölni pael tekitab ikka ja jälle küsimusi: kas see muster oligi sellisena mõeldud või tegemist on juhusliku tulemusega, mille põhjuseks viga kõlade rakendamisel?

Kui rääägime teisest võimalusest, siis tegemist on justkui praaktootega. Kuid praak on suhteline mõiste. Oleme harjunud, et meid ümbritsevad esemed, mida toodetakse partii kaupa ning iga kaks eset samas partiis on äravahetamiseni sarnased. Meile tundub iseenesestmõistetav, et normist erinevad tooted jäävad kasutamata isegi siis, kuid nad saaks oma põhifunktsiooni ikkagi täita.

Kas visata välja ese, mille käsitsi valmistamiseks kulus väga palju aega, vaid ühe vea pärast – see on hoopis teine küsimus. Tunnistada kangatükk kõlbmatuks mustri ebatäpsuse pärast oli keskagsetes oludes pigem tavatu isegi puhtalt ratsionaalsust silmas pidades. Kui aga arvestada religioosset konteksti ning “meister on Looja käe pikendus” filosoofiat, siis räägime juba mitte inimliku eksituse võimalusest, vaid jumala tahte teostamise võimalustest või lausa jumala tahtes kahtlemisest.

Seda kõike arvestades kaotab postituse alguses tõstatatud küsimus oma mõtte – sest meie mõtteviis on niivõrd teistsugune kui paela loomise ajal elanud inimestel.

P.S. “Vigade” näiteid ajaloolistel esemetel on tegelikult rohkem kui küll. Näiteks Westphalia tikitud padjal pole identseid motiive; Anna Neuperi mustriskeemide kogumikus on paljudel skeemidel read kas puudu või üle, jne. Ning isegi ilma otseste vigadeta käsitsi loodud esemed on alati kordumatud. Selles ongi nende eriline väärtus.