Õigetest käsitöömeistritest

Meenus, kuidas aastaid tagasi tegin järelduse, et tõelist käsitöömeistrit minust ei saa. Olin kuskilt lugenud (nüüd ei mäleta enam, kust), et tõeline käsitöömeister ei kahtle hetkekski, kui tehtud töö on vaja sisse lipsanud vea pärast üles harutada. Tol ajal tikkisin palju ja püüdsin olla väga tähelepanelik, kuid vigu tuli siiski sisse. Üritasin olla vapper kuni ükskord harutasin juhuslikult vigase koha asemel väga ilusa koha üles. Pisarad voolamas, viskasin tikandi kapinurka ja tegin kategoorilise järelduse.

Lool oli tagamõte kah. 🙂 Istun siin ja arutan endamisi, kas hakkan liniku äärepitsi harutama, et teise rea esimesed elemendid paremaks teha või jätan asja nii nagu on…