Laste käsitööst ja hoiakutest

Eelmisele lasteteemalisele postitusele tahaksin veel ühe mõtte lisada.

Mulle väga ei meeldi, kui käsitööd (olgu see tikkimine, punumine, kudumine) peetakse puhtalt naistetööks, mida vaid tüdrukutele õpetada tuleb. See on lausa naeruväärne, kui palju kordi olen kuulnud, et “see on nii ajalooliselt kujunenud, et käsitööd teevad naised” – sest ajalugu seda mitte kuidagi ei kinnita. Võib eeldada, et käsitööst sai pea eranditult naiste ajaveetmisviis siis, kui tekstiilide tootmine muutus automatiseeritu(ma)ks ning seetõttu muutus esemete käsitsi valmistamine ametist hobiks. Erinevad allikad kinnitavad, et Keskajal tegelesid tekstiilitootmisega nii mehed kui naised, nüüd aga arvab mõni, et mehel võiks olla piinlik osata heegelnõela või tikkimisnõela käes hoida.

Laste käsitöötubades Keskaja turu raames on tihtipeale just poisid kõige aktiivsemad õpilased. Kõladega kudumise parimad eksperdid maailma mastaabis on mehed. Ühed imelisemad tikitud pildid mida olen oma elus näinud olid kujundatud ja valmistatud mehe poolt.

Teisisõnu, hoiakuid tuleb murda. Õpetame poistele õmblemist ja tikkimist.