Käsitöötunnid koolis

Üks kommentaar tuletas meelde, kuidas meile koolis käsitööd õpetati. Eriti mõttetud tundusid (ja tunduvad ka nüüd) lõpmatud taskute näidised, mida pidime õmblema. Kusjuures ma ei mäleta, et meile oleks midagi otseselt õpetatud, pigem anti ülesandeid: õmmelda see, kududa see, tikkida see… Mida vanemaks me saime, seda umbmäärasemaks ülesanded läksid. Kusjuures suuremaid töid hinnati tihti kõrgemalt kui keerulisi, ehk siis lihtne kampsun oli mustrilistest sokkidest millegipärast väärtuslikum.

Iga kord kui avastasin enda jaoks mõne uue käsitööliigi, ei suutnud mõista, miks jääb nii palju põnevat kooliprogrammist välja. No miks-miks-miks peab aastast aastasse vaid õmblema, heegeldama ja varrastel kuduma (mõni lihtne tikand kõrvale), kui tehnikaid ja stiile on lõpmatuseni palju?

Tahaks väga loota, et olukord muutub ajapikku paremaks. Loomulikult ei paku vanad või haruldased käsitööliigid kõigile huvi, kuid tavapärane programm ei ole selles mõttes kuidagi parem. Samas kool on ju täpselt see koht, kus saaks edasi anda kasvõi minimaalsed teadmised ja oskused nendes traditsioonilistes tehnikates, mis hakkavad vaikselt unustusse vajuma. Nendes tehnikates, mida vaid vähesed saavad vanaemalt õppida. Seda enam, et just need oskused annavad omakorda pea piiramatuid võimalusi loominguks ja oma kordumatu stiili loomiseks. Kui mõni üksik huviline jääb aga pikemaks ajaks haruldase tehnika juurde, on see pärandkultuurile juba suurt võit.