Käsitööna valminud kingitused

Pühade perioodil tulen ikka ja jälle tagasi sama küsimuse juurde: kas enda kätega valmistatud kingid on hea või pigem halb mõte?

Mõned aastad tagasi oleksin sellise küsimuse päris jaburana võtnud. Kuidas saab üldse mõelda, et inimese enda loodud kink on halb idee? Varajases lapsepõlves tegin alati ise õnnitluskaarte, joonistasin, kleepisin, voltisin, iga tähtpäev sobis, et midagi taas kokku panna. Ajapikku lisandus uusi oskusi, ning kootud vest isale jõuluks või heegeldatud linik vanaemale sünnipäevaks oli midagi iseenesestmõistetavat. Tasapisi hakkasid ka sõbrad ja tuttavad analoogseid kingitusi saama – kuni ükskord avastasin, et saajad ei pruugi selliste kingituste üle rõõmustada.

On olnud halenaljakaid olukordi, kus kingituse saaja pidas minu loomingut millekski täiesti teistsuguseks. Näiteks, ühte hardangeri tehnikas tikitud jõulukaunistust peeti tehases trükitud plastikutükiks!

Veel kurvem kui kingituse saaja arvab, et enda kätega tehtud kink on kinkija püüd raha kokku hoida. Siis on mõttetu rääkida eseme unikaalsusest, originaalsest ideest või isegi kulunud ajast. Materjalidele kulunud rahast rääkida aga ei taha.

Kõige selle tulemusel viisin isetehtud kingituste arvu miinimumini. Kuid viimastel aastatel olen päris mitu korda kinkinud enda loomingut täiesti spontaanselt. Negatiivset tagasisidet pole saanud.

Kuidas teie suhtute isetehtud kingitustesse?

Ja veel üks põnev tähelepanek. Hobikäsitöölised (ka mina pole erand) kipuvad tihti arvama, et nendele on väga lihtne kingitusi teha, sest müügil on alati palju ägedaid tööriistu, huvitavaid materjale, inspireerivaid komplekte ja kõik muud, mida me ise endale ei osta. Nüüd püüdke ette kujutada, mida tunneb käsitöökauge inimene, kui satub käsitööpoodi konkreetse (ja täpse!) juhendita. Ei kadesta. Ja veelkord ei kadesta, kui valitud kink ei ole lõpuks üldse see mida sooviti… 😀