Käsitöö ja lapsed

Sahtlist tuli välja vana, üsna jäme heegelnõel ning korraga meenus, millise vaimustusega ma just selle kauni, salatirohelise heegelnõelaga villasest lõngast pikki kette heegeldasin. Ei oska öelda, kui vana ma olin, aga väga hästi mäletan seda uhkuse tunnet – mul tuleb nii hästi välja! Kettidest said nukkudele patsipaelad, mängukoertele jalutusrihmad ja mida kõike veel. Kudumisvardad aga mulle nii kergelt ei allunud, võitlesin nendega vihaselt, kuid järjekindlalt.

Väikelapsele on punutised ilmselt sobivamaid käsitööliike. Lisavarustust vaja pole, saab õppida erinevaid sõlmi, patside punumist, sealt edasi juba fingerloop’i ja makrameed. Kõigist tekstiilitöödest nõuab punumine vast kõige vähem täpsust, kuid samas arendab hästi koordinatsiooni ja ruumilist mõtlemist.

Lisavarustust nõudvatest käsitööliikidest aga tundub kõige lihtsam hoopis … tikkimine. Saab alustada sirgetest pistetest, mis ei nõua keerulisi liigutusi ning käte asendi osas on peamine mõjutaja tikkija mugavus. Lisaks saab praeguste tööriistade ja materjalidega üsna väikese vaevaga ja kiiresti väga atraktiivse tulemuse, mis on laste puhul hästi oluline. On ainult üks “aga”: nõel, isegi jäme ja tömbi otsaga, on ikkagi nõel ehk mitte kõige ohutum tööriist. Kaalun, kas paluda abikaasal teha preilnadele puidust nõelad – nagu nõelkudumiseks, kuid veidi peenemad.

Jämedad heegelnõelad ja kudumisvardad on nõelast ohutumad küll, kuid nõuavad minu arvates palju rohkem püsivust ja oskust. Vajalikud liigutused on keerulisemad, oluline on mõlema käe asend, lõng peab õigesti üle näppude jooksma… Ja kõik vaid vaid põhivõtete omandamiseks!

Huvitav, mille vastu meie preilnad ühel hetkel kõige rohkem huvi tunnevad.