Heegeldamise ajaloo mõistatused

Kui uurid käsitöötehnikate ajalugu ja püüad jõuda infoni tehnika sünni kohta, avastad ennast tihtipeale ummikust. Saame ju toetuda vaid säilinud esemetele ja allikatele, mis ei ole teadlikult valitud, et järeltulevatele põlvedele teadmisi edasi anda, vaid hoopis juhuslikkuse põhimõttel meieni jõudnud. Lisaks pole ka mitmete säilinud esemete põhjal võimalik öelda, kes ja kus tegi algselt teatud liigutusi või kasutas võtteid, mida saab pidada konkreetse tehnika sünnihetkeks.

Sattusin viimastel päevadel lugema paari artiklit, mis räägivad heegeldamise ajaloost. Tavapäraselt arvatakse, et tehnika on pärit 19. sajandist. Just sealt on meieni jõudnid nii esimesed tehnika mainimised tekstides, esimesed juhendid ja mustrite kogumikud. Kuid mõne teooria järgi on heegeldamine lausa sajandeid vanem. Kuidas nii?

Üheks argumendiks on heegeldatud keti sarnasus ahelpistega, kui viimase alt kangas ära võtta. Omaette probleem on aga ahelpiste dateering – ei ole ka see üllatav, eks ole? Mõned allikad pakuvad, et seda pistet leiab juba Elizabeth I riietelt, teised aga paigutavad esimesi ahelpistega tehtud tikandeid 18. sajandisse.

Lisaks on heegeldamise puhul, või isegi heegelnõelte puhul raskem rakendada põhimõtet “pole leitud – polnud olemas”, kuna ketti saab kasvõi näppudega valmis punuda, tööriista polegi vaja.

Lisada siia veel emotsionaalne argument “nii lihtne tehnika, pole võimalik, et seda ei olnud varem, kui paljud keerulisemad tehnikad ammu olemas olid!” 🙂 – kokku tuleb rohkem küsimusi kui vastuseid.