Autoriõigusest käsitöös

Oleks huvitav teada, kuid paljud pööravad tähelepanu autoriõiguste alasele infole, kui loevad käsitööraamatuid. Ilmselt mitte väga paljud, ning enamasti kasutatakse raamatutes nagunii üleüldist sõnastust “kõik õigused kaitstud”. Mõnikord on aga tingimused väga täpselt lahti kirjutatud.

Näiteks, raamatus Anna Neuper’s Modelbuch järgneb tavalistele fraasidele järgmine lõik: Copying patterns for commercial use or making items to sell using patterns from this book without the permission of the author is expressly and specifically forbidden (mustrite kopeerimine äriliseks eesmärgiks või esemete valmistamine müügiks selles raamatus avaldatud mustreid kasutades on autori nõusolekuta rangelt keelatud).

Kui mustrite kopeerimisega seotud tingimust näeb sarnasel kujul ka mujal, siis teine osa keelust on juba spetsiifilisem. Kõladega kudumine on väga aeganõudev käsitööliik, mis tõstab esemete hinda päris kõrgeks. Hind tõuseb veelgi, kui tegemist on ehtsa ajaloolise eseme koopiaga – ning sellega suureneb ka tõenäosus, et ese ostja leiab. Mis tähendab, et raamatus avaldatud infot saab kasutada ärieelisena. Kuid raamatu eesmärk on siiski teistsugune. Ning autoril on kahtlemata õigus keelata oma töö tulemuste kasutamist kommertseesmärkidel.

Huvitaval kombel näeb tikkimise puhul üsna tihti kirjas mustri autori nime, teiste tehnikate puhul aga tekivad mustrid enamasti justkui õhust. Loodetavasti jõuab autori väärtustamine tasapisi igasse käsitööliiki.

Ei saa öelda, et oleksin kõige rangema autoriõigusereeglistiku pooldaja, kuid igasuguse mustri autori mainimine on vähemalt elementaarne viisakus. Kui autor on paika pannud oma töö kasutamise reeglid, siis tuleb neist kinni pidada – sõltumata sellest, kas autor on oma töö eest tasu saanud.

Minu mustrite puhul kehtib sama reegel. Tean, et minu kõlamustrite jägri tehakse paelu müügiks, ning mul pole midagi selle vastu, kuid olen tänulik, kui paelte infos on mustri allikas mainitud. Mis on aga vastuvõetamatu, on nende paelte autoritöödeks nimetamine.